LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST:
Norra lunnikoer on vana tõug, keda on Norra
rannikualadel juba ammustest aegadest kasutatud
merelindude jahtimiseks. Tõu nimetus tuleneb
norrakeelsetest sõnadest „lunde“ (lunn, lad. k. Fratercula
Arctica) ning „hund“ (koer). Tõu täpne vanus ei ole teada,
ent seda tõugu on esimest korda kirjalikult mainitud juba
rohkem kui 400 aastat tagasi. Lunnikoera kasutasid kõige
enam Norra rannikualadel elavad inimesed. Selle tõu puhul
väärib äramärkimist tema unikaalne anatoomia -
funktsionaalsed lisavarbad, nii painduv kael, et koera pea
võib lausa puudutada selga, painduvad kõrvad, mida saab
tõmmata vastu pead ning ülipainduvad esijäsemed. Need
omadused võimaldavad tal ronida väga järskudel
kaljuseintel, siseneda kitsastesse ja kõveratesse lindude
pesaõõnsustesse ning tuua saak sealt elusana välja.
Lunniliha oli rannikualadel talvel peamiseks toiduks.
Sulgesid kasutati tekkide ja patjade täitmiseks või
ekspordiks. Kaasaegsete jahemeetodite levik ning
rannikualade rahvastiku lunnikoerte hulga vähenemise.
Isoleeritud Værøy saarel vanad jahitraditsioonid aga
säilisid ning seega kasutati ka lunnikoeri. Kahe
maailmasõja vahelisel ajal saadeti mõned seda tõugu
koerad Nõuna-Norrasse perekond Christiele, kes hakkas
nende baasil tegelema aretusega.
Koerte katku atenueeritud viirus põhjustas kahe
maailmasõja vahelisel ajal peaaegu kogu lunnikoerte
populatsiooni hävimise, ent tänu perekond Christie ning
Værøy saare elanike koostööle õnnestus tõug siiski
väljasuremisest päästa. Tänapäeval on lunnid looduskaitse
all ning seega ei saa lunnikoeri algupärasel eesmärgil
kasutada. Siiski peetakse seda tõugu väärtuslikuks osaks
norra kultuuripärandist.
ÜLDMULJE:
Spitsitüüpi, väike, ristkülikukujuline, nõtke, üsna kerge kehaehitusega koer. Selgelt väljendunud sootüübiga.
KÄITUMINE/ISELOOM:
Valvas, energiline ja elavaloomuline.